Põhiparameetrid valgustuses
Valgusvoog on lambi kiirgusvoo valgusliku toimet iseloomustav suurus. Valgusvoo ühik on luumen (lm).
Valgustugevus (I) on valgusallika valgustugevus valgusallika valgusvooga määratud suunas, mis kirjeldab valgusallika võimet toota valgust etteantud suunas.
Heledus (L) iseloomustab valgustugevuse näivat tihedust valgustandval või peegeldaval pinnal, ehk valgustatud ala heledust, mis jõuab vaataja silma. Heleduse ühik on kandelat ruutmeetri kohta (cd/m2). Pinna heledus sõltub vaatenurgast ja oleneb pinna peegeldustegurist.
Valgustustihedus (E) näitab pinnaühikule langevat valgusvoogu luksides ning see on põhiline suurus valgustatuse hindamiseks. Sõltumata valgustuspaigaldise vanusest ja seisundist ei tohi keskmine valgustustihedus ühegi nägemisülesande jaoks langeda standardis sätestatust väiksemaks.
Standardites on esitatud valgustustiheduse hooldeväärtused (Ēm), millest allapoole pinna keskmine valgustustihedus ei tohi langeda. Vajalik valgustustihedus arvutatakse välja projekteerimise käigus selleks ettenähtud valgustusarvutuste tarkvaras.
Valgustustiheduse ühtlus (U0) on pinna vähima ja keskmise valgustustiheduse suhe ning selle vähimad lubatud väärtused on esitatud standardis EVS-EN 12464-1:2011:Sisetöökohad.
Valgustustiheduse suured erinevused ruumis ja tööpiirkonna ümber põhjustavad nägemisstressi ja ebamugavust ning võivad esile kutsuda pingepeavalusid ja silmade kiiret väsimust.
Räigus on aisting, mida põhjustavad liigheledad alad. Et vältida vigu, väsimust ja õnnetusi, on tähtis, et räigus oleks piiratud. Räigust hinnatakse teguriga UGR, mille nõutavad väärtused vastavalt hoone, ruumi ja seal sooritatava nägemisülesande liigile on toodud eelnimetatud standardites.
Räigusarvutused peavad kindlasti sisalduma valgustusarvutustes. Kõige lihtsam viis tajuda ekstreemset räigust on vaadata päikeselise päeva otse päikesesse ilma kaitsevahendeid kasutamata.
Peegeldustegur näitab pinnalt lähtuva ja sinna langeva valgusvoo suhet. Suurim peegeldusteguri väärtus on 1, mille järgi peegeldub pinnalt tagasi 100% sellele langevast valgusest.
Enamasti on otstarbekas, et tööruumi pindade (eriti lae ja seinte ülaosade) peegeldustegurid on kõrged, kuna siis säästetakse valgusenergiat. Oluline on, et modelleerimistarkvaras projekteerides kasutatakse ruumide põhiliste hajus peegeldavate pindade soovitatavaid peegeldustegureid. Kui selle kohta andmeid ei ole, kasutatakse standardtegurit tabelist. Peegeldustegurit mõjutab tugevalt ka ruumi pindade määrdumise aste.
| Pind | Peegeldustegur |
|---|---|
| Seinad | 0,5 – 0,8 |
| Põrand | 0,2 – 0,4 |
| Lagi | 0,7 – 0,9 |
Värviesitusindeks näitab mitu % tõeseid värve me võrreldes päikesevalgusega testitava valguse käes näeme. Valgusallika värviesitusomaduste objektiivseks kirjeldamiseks kasutatakse värviesituse üldindeksit Ra, mille suurim võimalik väärtus on 100. Ruumides, kus viibitakse kestvalt (st järjest üle 3 h), on nõutud Ra väärtuseks vähemalt 80.
Euroopas on kasutusel Ra süsteem kus võrreldakse omavahel 8 erinevat värvi, väljaspool Euroopat on kasutusel CRI (Colour Rendering Index), mis annab indeksi võrreldes testitava valguse käes 15 värvi, millest viimane on inimese naha värv.
Värvsustemperatuur (Tc) on valguse kelvinites mõõdetav tunnussuurus, mis väljendab värvinägemisega kaasnevat soojuslikku muljet. Füüsikaliselt on värvitemperatuur mustkiirguri selline absoluutne temperatuur, mille puhul musta keha kiirgus ühtib värvsuskoordinaatide poolest vaadeldava valgusallika valguskiirgusega.
Värvitemperatuuriga saab iseloomustada üksnes neid värvsusi, mis on küllalt sarnased mustkiirguri võimalike värvsustega: punane, oranž, kollakasvalge, valge, sinakasvalge, sinine. Värvitemperatuuril kuni 3300 K tundub valgus enamasti soojana, üle 5300 K külmana. Mida tugevam on valgustus, seda kõrgem võib olla silmale mugavana tunduv värvsustemperatuur.
Väreluseks nimetatakse nägemisaistingu ebaühtlust, mis on tingitud valguse kõikuvast heledusest või muutlikust spektraaljaotusest. Muutlikkus võib olla perioodiline või mitteperioodiline ja seda võib põhjustada valgusallikas, selle liiteseadis või muud mõjutavad tegurid.
Stroboskoopnähtus on staatilisel vaatlejal mittestaatilises keskkonnas tekkiv liikumisaistingu muutus, mis on tingitud valgusärritaja heleduse või spektraaljaotuse ajalisest muutlikkusest. Muutlikkus võib olla perioodiline või mitteperioodiline ja seda võib põhjustada valgusallikas, selle liiteseadis ja selle hämardamise aste või muu tegur.
Stroboskoopnähtus töökohal põhjustab: ärrituvust, produktiivsuse langust, silmade väsimust, pinge peavalusid jpm. Eriti ohtlik on stroboskoopnähtus töökohtadel, kus ülesande täitmiseks kasutatakse kiiresti liikuvaid või pöörlevaid masinaid. Kui stroboskoopnähtuse ja masina pöörlemise sagedused kattuvad võib tunduda, et masin seisab, mis võib viia eluohtlikke õnnetusteni.